Seda kõike alustas Aafrikast Tansaaniast pärit poiss, kes sai inspiratsiooni tassist piimast. Järgnevalt jutustas mulle see noor poiss, keda praegu tuntakse isa Stephen Mosha nime all: "Klaas piima, mis rikkus traditsioonilisi reegleid, inspireeris mu südant ja lõi aeglaselt minu filosoofia ja armastuse, et aidata teisi. Minu kultuuris kehtib reegel, et ütleb umbes nii: "Lehm kuulub mehele, aga piim kuulub naisele." Selle reegli järgi on naine see, kes lüpsab lehma ja kontrollib piima.Seetõttu, kui mees vajab piima juua, peab ta seda oma naiselt küsima. Mees ei tohi mingil juhul võtta endale vabadust oma naise valvamist võtta. raputage seda ja valage endale või teisele piima välja.See on võrdne naise solvamisega ja ei jää karistamata.

​

Ühel päeval oli mu ema väljas meie loomade jaoks rohtu lõikamas ja isa oli kodus. Naaber astus sisse ja palus mu isalt endale ja oma halvasti tundvale lapsele klaasi piima. Usun, et laps ei olnud ei eelmisel õhtul ega hommikul midagi söönud. Kultuurireeglite järgi oli isal kaks võimalust: üks, käskida naisel oodata, kuni mu ema tagasi tuleb ja talle piima anda. Või saatke mu ema tulema ja talle piima andma. Kuid minu üllatuseks helistas isa mulle ja käskis mul anda talle klaas. Ta raputas valvurit, valas piima ja andis selle naisele. Vaata, mu isa rikkus kultuurireegleid ja jättis mind šokeeritud ja mõtlema, mis saab siis, kui mu ema naaseb!

​

Kuid see polnud veel kõik. See naaber oli olnud tülis minu perega. Nad olid minu perele ja eriti mu isale päris halba teinud. Nii et inimlikus plaanis eeldasin, et mu isa kasutab seda võimalust ja keeldub abistamast või kasutab kultuurilist vabandust ja ootab mu ema tagasi või isegi saadab ta järele. Selle kõige krooniks ütles mu isa piima valades meile, oma lastele: „Võib-olla vajate seda piima, aga see naine vajab seda rohkem kui sina. Sa võid näljaseks jääda.' Siis andis ta ära selle, mis me oleksime võtnud. Pärast naise lahkumist ütles mu isa meile: "Kui kellelgi on abi, peate alati aitama, isegi kui see on teie vaenlane." Abivajavale naisele antud klaas piima rikkus traditsioonilisi reegleid ja inspireeris mu elu."

​

Kui tema pühendumus oma rahvale kasvas, kasvas ka tema usk ja ta jätkas preestrina karjääri. Ta saabus USA-sse 2004. aastal, otsides abi kliiniku ehitamiseks tagasi Mkurangasse (Tansaania). Ta liitus kogudusega, mis teenis Ossiningi kogukonda. Sel ajal juhtisin ma Manhattanil peent einestamisrestorani, kus omanik peakokk Ian soovis minu kunsti oma seintele. Ühel päeval einestas restoranis härrasmees nimega Joe "Giuseppe" Provenzano (arhitekt) ja küsis kelnerilt kunstniku kohta, kelle tööd seintel olid. Kelner  saatis mind laua juurde ja ma tutvustasin ennast. Leppisime kokku kohtumise tema kodukontoris. Kohale jõudes nägin tema laual raamatut, mida vaatasin nädalaid tagasi ühes raamatupoes. Mainisin seda ja ta naasis sõnadega "Jah, minu töö on selles raamatus", mis tundus kummalise kokkusattumusena. Eraldi päeval helistas ta mulle ja palus, et ma läheksin temaga kohtumisele Ossiningis, NY. Kui küsisin, mis osa ma kohtumisel mängin, vastas ta lihtsalt: "Ma pole kindel, ma lihtsalt tunnen, et peate kohal olema."

​

Joe võttis mu peale ja sõitsime Ossiningi, kus kohtasin esimest korda isa Stephen Moshat. Istusime ja rääkisime söögitoas hea tee tassi taga. Kohtumise ajal kuulasin sõnavahetust, kuni isa Mosha mainis, et tal on vaja koju tervisekeskust, et oma inimesi aidata. Olin kursis mittetulundusühingu asutamise sammudega ja ütlesin need ära. Seejärel küsis isa Mosha, kas aitaksime teda selle eesmärgi saavutamisel. Olin üllatunud ja küsisin: "Sa tahaksid  mida ma jälle tegema peaksin?" Kõhklen üllatunult, mul lihtsalt ei palutud kunagi aidata nii suure soovi puhul. Kuid ma lubasin teda aidata. Minu lubadus talle anti ühelt inimeselt teisele, mitte sellepärast, et ta kandis vaimuliku krae. Kui me oma vestlust jätkasime, tundsin tema õrna hinge ja alandlikku olemust. Tundsin tema tundlikkust ja vajadust selle toimumise järele. Minu põhjus seal viibimiseks oli selge.

​

Aasta pärast kohtumist lahkus Joe riigist jäädavalt, et töötada  tema hiilgav karjäär. Mõne aastaga omandasime mõne aakri maad, mis olid vabad ja vabad valitsusest ja mis tahes kirikukuuluvusest. Joe ja mina otsustasime aidata talle kliiniku asemel küla anda, kuna meid on õnnistatud maa suurusega. Mul polnud esimest korda selle lubaduse andmisel aimugi, et see kasvab selliseks mahuks. Pidin välja mõtlema plaani ja harisin end erinevates arendusvaldkondades, kuid ma ei teadnud ühtegi spetsialisti ega  isikud, kes võiksid sel hetkel aidata. Palusin maailmal juhatada ja tutvustada mind neile, kes pidid sellest teekonnast osa saama, et aidata muuta tuhandete tulevaste inimeste elu.

​

Aeg ja kannatlikkus on viinud mind nende suurepäraste inimesteni, kes on nüüd osa suurepärasest meeskonnast, kes on pühendanud oma aja, teadmised, südamed, pühendumuse ja armastuse suuremale eesmärgile kui enda oma. Kui sageli võib öelda, et nad on osa elu muutvast projektist, mis päästab nii palju elusid. Nüüd on sul võimalus saada osa suurest liikumisest, et aidata nende elusid, kel selleks vahendeid ei ole või kes ise aidata ei saa.

​

Meie kui inimeste kohustus on ulatada abikäsi, kui saame, ja tuletada teistele meelde USU, LOOTUSE ja ARMASTUSE jõudu.