Kohtasin seda erakordset noort tüdrukut nimega Carolina Brooklyni haiglakeskuses, kui olin vabatahtlikult õpetanud kunsti vähihaigetele lastele. Sel konkreetsel päeval lasin lastel oma unistused maalida. Mööda kõndides kuulsin Carolinat ütlemas: "Ma loodan, et elan piisavalt kaua, et Egiptuse püramiide näha". Mu süda purunes, kui kuulsin, kuidas laps neid sõnu ütles. Vaatamata oma olukorrale suutis ta alati aidata ümbritsevaid lapsi. Andsin endale lubaduse, et kuni elan, teen kõik endast oleneva, et see tema unistus täituks.

​

Mitu kuud kirjutasin kõikidele jutusaadetele, et näha, kas keegi annaks tema loo eetrisse. Sõbra abiga helistas mulle rahvusvaheline ladina uudisteprogramm Univision, Channel 41. Sain lõpuks tema loo eetrisse anda. Helistasin samal õhtul, et teavitada Carolinat ja tema perekonda suurepärasest uudisest. Selle asemel teatati mulle tema lahkumisest paar kuud tagasi. Mu elutu keha seisis seal, kui ma tööl olin. Pisarad jooksid mööda mu nägu, ilma emotsioonideta. Ma ei näinud ega kuulnud minutite jooksul kedagi koos klientide hulgas. Uudist kuuldes tundus osa mu hingest ära kistud. Mul tekkis Carolina ja tema emaga lahe sõprus, mis pani mind arvama, et saan sellistest uudistest teada. Tema ema teavitas mind ja ma kuulsin tema valu, kui tal oli raske selgeid lauseid öelda. Ta vabandas minu ees, et ei teatanud mulle. Mul ei jäänud muud üle, kui lasta oma vihal minna, teades, et tema valu oli sügavam kui miski, mida oleksin kunagi ette kujutanud. Siis mõtlesin, kas mu pingutused jäid lühikeseks või oleksin saanud rohkem teha. Kas ma jäin hiljaks?

​

Sellest ajast alates asutasin tema auks Brooklyni haiglas fondi nimega Child Life Fund. Korraldasin korjandusi ja müüsin kunstiteoseid, et ravil käivatel lastel oleks unistuste loomiseks kunstitarbeid.

​

Sain Carolinase lahkumisest nii palju jõudu ja motivatsiooni juurde. Kaotatud elu on osa protsessist, kuid lapse jaoks, kes teab ja julgelt oma saatusele vastu vaatab, saab see tulla ainult armastuse jõust iseenda vastu ning usuga elamise ja selle jõu tunnistamise väärtuse teadmisest. Ma jään igavesti tänulik tema elu ja kõige eest, mis ta mulle andis. Ta on osa sellest, kelleks ma olen saanud, ja jääb minuga, kuni ma oma viimase hingetõmbe välja hingan. Iga elu on oluline, keegi pole rohkem kui teine, kõik on võrdsed, kõik on eluta maetud, surm ei diskrimineeri, me teeme seda.

​

Pange oma arvele!